"Juba praegu tunnen vahel, et põhimõtteliselt võiksin madratsiga kööki kolida, sest hommikust õhtuni on nii: teen süüa, söön/söödan, koristan kööki, teen süüa, söön/söödan, koristan kööki," lausub Saara. "Korraks käin ka poes, et toidumaterjali tuua. Kogu elu keerleb toidu ümber ja leian end nüüd väga tihti mõtlemast nagu mu ema: “Mis ma siis täna süüa teen?”"

"Mul on nii mõnedki hirmud siin elus: pimedus, putukad, peeglid hämaras või pimedas, aga ka laulmine ja teistele söögitegemine," ütleb ta. "Hea küll, kaks viimast pole võrreldavad surmahirmu õudusega, pigem on seotud läbikukkumishirmuga."

Loe Saara Kadaku mõtteid lähemalt ajakirjas Pere ja Kodu!