"Midagi nii jälki kui vana aasta õhtu telesaadete arvustused ja kommentaarid pole ma ammu lugenud. Kui uus aasta on veel nii noor, et millegi üle pole viriseda või põhjust kellegi kallal iriseda, siis tuleb võtta aasta lõpu viimane päev v õigemini öö ja leida sealt hulgaliselt vigu, mille saatel uude ja paremasse aastasse sammuda. Miline saatejuht oli parem, kes oli rõve, paks, kole, loll, edev; kelle eesti keel lonkas või kellel oli nõme kleit või lill juustes, kes naeratas jälgilt jne. Ma ei räägi siinkohal hümni puudumisest, mis on minu jaoks tänaseni uskumatu et see juhtus, vaid üleüldisest irinast.

Lugesin neid tekste ja kommentaare ja mõtlesin, et keegi oleks nagu mulle pange täie virtsa pähe kallanud...vaesed inimesed istusid kogu öö ja lasid televiisoril ühtejutti oma tuju rikkuda. Kurb. Mina olin kodus ja enamuse ajast rääkisin lähedastega.

Televiisor mängis taustaks. Aegajalt vahetasin kanaleid aga lõbus oli koguaeg. Selle teksti juurde kõlab küll imelikult aga soovin ilusat uut aastat, sõbrad. Palju kordaminekuid, õnne, rõõmu, armastust ja, et oleks ometigi vähem kurje sõnu, mis teevad tegelikult sama palju haiget kui rusikahoop ja muide pole vahet, kas nad on öeldud näoga või anonüümselt," kirjutas Katrin.