"Mina tulen akadeemikute perekonnast: mu isa oli väliskorrespondent, ma kasvasin üles Rootsis, endises Nõukogudel Liidus, Austrias, Hollandis ja Inglismaal. Õhtusöökidel kõnelesime poliitikast, kirjandusest ja maailmas parasjagu toimuvast. Armastasin kooli ja mul on magistrikraad. 2006. aastaks olin kolinud Viini, elasin omaenda korteris koos kassiga. Minu eelmine suhe oli kehvasti lõppenud ja ma ei oodanudki parasjagu enda ellu kedagi uut. Ma nautisin enda elu, mul oli palju sõpru, lõbus elu ja tihe graafik, kuigi olin vabakutseline," meenutas naine enda elu enne maagilist armulugu.

"Septembris lendasin mõneks nädalaks töö tarbeks Amsterdami. Ühel pühapäeva õhtul istusin linna keskväljakul pingil ja ootasin sõpra. Minu kõrvale istus üks mees ja küsis kella. Vastasin talle, kuigi täpselt meie ees oli suur kell. Vaatasin tolle mehe poole, ta nägi välja tõeline hulgus! Riided olid tal mustad, juuksed ja habe tolmused ja kummalisel kombel oli tal kaasas ka päevinäinud portfell. Hiljem sain muidugi teada, et ta hoidis seal enda džemprit, magamiskotti ja õlut. Me hakkasime rääkima ja minu üllatuseks pani ta mind mitmel korral naerma. Ma ei suutnud jätta märkamata, et hoolimata kasimatusest nägi ta välja üsna nägus ja pikk, lisaks olid tal kõige suuremad pruunid silmad, mida ma kunagi olen näinud," vaatas Abrahamson armuloo algusele tagasi.

"Kümme minutit hiljem saabus minu sõber ning lahkusin suisa kahetsustundega. Enne kui jõudsin midagi veel öelda, tõusis too kodutu püsti ja osutas pingile ning ütles lakooniliselt: “Laupäeval kell kolm sama pink” ja kõndis minema. Vaatasime sõbraga teineteisele otsa ja ei suutnud uskuda, mis oli just juhtunud. Kuidas sai üks kodutu mees mind käsutada laupäeval naasema, kuidas ta nii enesekindel oli? See polnud lihtsalt loogiline."

Emmy Abrahamson abikaasa Viciga
Facebook

"Järgmisel nädalal mõtlesin temale palju – püüdsin teda räpase välimuse tõttu unustada, ent samas oli temas midagi, mis mind köitis ja pani tahtma uuesti kohtuda. Lõpuks oligi käes laupäev ja kell kolm istusin tollel samal pingil ja ootasin südamevärevil. 20 minutit hiljem olin valmis alla andma, kui ta aga järsku lasterattaga tuli. Teatasin, et ta on hiljaks jäänud, mispeale ta vaid rehmas, nimelt ta ei arvanud, et mina kohale tulen. Mu viha lahtus joonelt, kuna ta nägi välja parem, kui mäletasin. Veetsime järgmised kuus tundi koos, jalutades Amsterdamis ringi ja õppidime teineteist tundma. Sain teada, et tema nimi on Vic, sündinud on ta Poolas, ent kasvas üles Kanadas. Ta oli vaid 25 aastat vana, habetegi ta tunduvalt vanemaks. Ta töötas Kanadas madalapalgalistel töökohtadel, misjärel otsustas ta Euroopasse reisima tulla. Kuna tal sai peagi agar aha otsa, ei näinud ta muud võimalust, kui elada tänavatel ja pöidlaküüdiga edasi reisida. Kui ilm oli hea, magas ta lageda taeva all, vihma korral aga silla all. Tol hetkel elas ta põõsas, millel oli papist põrand ja koormakattest katus."

"Meie koosveedetud aja jooksul mõistsin, et Vic on kõige naljakam, õnnelikum ja optimistlikum inimene, keda ma üldse kohanud olen. Tal oli selline elurõõm, mis suisa nakkas. Ma polnud kedagi temasarnast kunagi varem kohanud. Me kohtusime veel kolm korda, enne kui pidin naasma Viini, mõistsin seejärel, et olen temasse armunud. Üritasin enda tunnetega võidelda, sest minu maailmapildis oli tal nii palju vigu – harimata, töökohata, joodik ja narkar, minust noorem ja elas põõsas. Polnud mingit võimalust, kuidas me saaks koos olla. Siiski andsin talle enda telefoninumbri, kuigi tal endal telefoni polnud."

"Naasesin Viini ja mõtlesin, kas teda kunagi veel näen. Kolm nädalat hiljem valmistusin tööle minema ja minu telefon helises. See oli Vic, kes teatas, et ta on kohale jõudnud. Ta oli teinud juhutöid ja teeninud piisavalt raha, et osta rongipilet Viini. Sellest ajast saati oleme me koos olnud. Kaks aastat pärast kohtumist me abiellusime ja kaks aastat hiljem sündisid meie kaksikud. Vic on nüüd insener ning me elame Rootsis."

See rada ei olnud aga roosiline. "Kui me kohtusime, oli Vicist saanud täielik alkohoolik. Tänavatel elamise tõttu oli alkohol talle kui päästerõngas, mis hoidis teda ka soojas. Tahtsin, et ta loobuks joomisest, ent teadsin, et ultimaatum ei töötaks. Õnneks otsustas ta ise oma alkoholitarbimist piirata. Lisaks olid meie perekonnad nii erinevad. Mind kasvatati üles hariduse ülistamisega, Vici aga vastupidi. Tema ema oli koristaja, isa müürsepp ning keegi tema perekonnast polnud ülikoolis käinud. Niisiis veetis ta oma keskkooliaja tuned üle lastes ja kivi suitsetades. Ma peaaegu et minestasin, kui kuulsin, et ta pole kunagi ühtegi raamatut enda elus läbi lugenud. Aga ma uskusin temasse, kuna ta on tõepoolest väga intelligentne, oleks tõeline raiskamine, kui ta edasi ei pürgiks."

"Mõned inimesed ütlevad, et ma päästsin Vici, ent see on minu meelest teistpidi. Ta näitas mulle, et õnneks pole palju vaja ja ta paneb mind iga päev naerma. 12 aasta jooksul, mis me oleme koos olnud, olen muutunud rahulikumaks ning ka minu huumorisoon on paranenud."